Minu vari

Kord tuli külla mulle üks sõber,ja tal oli kaasas täiega iiiiiiiiiiilus ja ahvatlev naine.Mõtlesin,et võiks endalgi olla selline.Läksin siis järgneval nädalala endale otsima.Silmad suurenesid ning kehas hakkas ekstaas kiirelt kihama,kui leidsin ta ühe leti tagant.Ta oli nii kena ja ma pidin ta endale saama.Rääkisin taga veidike ja natukese aja pärast oli ta minu.Peale seda me olime igapäev koos,igapäev käisime õues ja jalutasime,vahest mürasime ka,kuid seda ainult siis kui ,kui tal oli halb päev,ja tal oli vaja end välla elada minu kulul.Aeg möödus ja ta oli ikka minu kõrval.Ta ei tahtnudki minust lahkuda,me nagu olime üksteisele löödud.Nagu igas suhtes on tõusud ja mõõnad,lõpp ja algus,tipp hetk ja kõige sitem moment.Jõudsin temaga tipphetkeni,usaldasin teda 100% olime kui üks,mõtlesime,käitusime ühte moodi.Kuni üks päev ta vedas mind alt.Ta jättis mind üksi ja ma sain niii kõvasti haiget.Olin mitu kuud masenduses,ning kõik andis pidevalt tunda,koguaeg iga väikene meenutus temast tekitas sellist valu.Jube oli.Kuid ma proovisin taga leppida,ja ütlesin,et võtame asja aeglaselt.Ta oli nõus ja me proovisime veelkord.Kuid meie suhe polnud enam sama mis varem,saime küll hästi läbi ja lõbutsesime,kuid mina ei julgenud enam kunagi olla temaga nii nagu olime vanasti.Proovisime oma suhet teistmoodi arendada,proovides uusi ja teisi asju.See toimis isegi üsna hästi.Kõik sujus,kuni lasin taaskord oma silmad korraks kinni ja juba kaotas ta minusse usalduse ja ma sain jälle nii palju haiget,oleks justkui ärganud halba unenäkku.Kuid see polnud unenägu,see oli reaalsus.Nõnda ma siis elasin selle valuga ,päev päeva möödudes.Igapäev tunnen valu,igapäev näen ja mäletan seda valu,siiani.Me üritasime leppida,võtsime asju veel vaiksemalt,veel aeglasemalt,veel rohkem teise nurga alt.Sa muutsid end täielikult,ma ei tundud enam sind ära,olin sulle andnud kõik,kõik et sul oleks võimalikult mugav,hea ja kõikk oleks sul hästi.Ostsin sulle uued jalanõud.Ja järgmisel päeval tuled mu juurde ,juuksed püsti,ja nägu vihast punane,käes jalanõu mis kaktki,mina kurvastan,polnud ju minu süü.Võtan siis asja kätte ja hangin sulle uued jalanõud.Lõpuks oled sa õnnelik.Üritan sulle olla toeks ja alati alatiolemas.Kuid ühelpäeval,ärkan üles,selle peale,et püherdad voodis,ega und ei saa,midagi on viga.Midagi on valesti,sa pole enam endine.Küsin mis viga,sa ei vasta,ja turtsud edasi.Ma ei mõista,lähen hulluks,proovin kõikke,aga ikka oled turris ja ei anna mulle tagasisidet.Proovin sulle osta lilli,proovin sulle osta kommi.Hetkeks naeratad ja leiad uue vea,millega minu kallal norida.Proovin veel,ja suudad lõpuks kõik vead endas sinu nimel ära likvideerida.Aga ikka,IKKKA,sa ei anna alla ikka sa oled katki,MIDA MA TEGEMA PEAN? miks sa ei võiks olla nagu vanasti,terve,ilma raksudetta ,libisesid nagu võinuga või sees.Ei karjunud,ega teinud hääli.Nüüd ainult raksud ja imed mult raha.Kurat küll,Miks mu ratas ei võiks terve olla :(.