Väsinud jalad.

...haaran paari kummikuid,lükkan jope ruttu selga.Üks poiss tõuesb püsti ja küsib kõva häälega,kus tüdruk kadus.Haaran poisist kinni ronin talle näkku ja seletan võimalikult arusaadaval toonil,et ka temasugune uste purustaja täispeaga saaks must aru.Sõnan,Las olla,kõik on korras,ma tulen varsti tagasi.Poiss pärib ikka paaniliselt,kus on kus on,nagu otsiks enda kõige kallimat varandust.Sõnan teisele,et hoidku teda kinni.Saan jaatava noogutuse väheke kõvemalt terminaatorilt,kes abistavat kätte promoneerib.Väljun majast,verandal seisvale poisile ütlen ,ruttu kavalust välja genereerides,et näidaku näpuga teisele poole,kuhu ma ise suundun,et võita kasvõi mõnigi minut ära kadumiseks.Jooksen aiast välja ,ühs käes mummulised kummikud,teine tõmbab tightse üles.Minut hiljem peatun tee servas,kus istub üks just mitte väga korrektses seisus ,seda igal moel mõeldes ja vaadates.Sõnan,et lükkaku varbad kummaritesse,annan enda jope talle peale,ning lihtsalt ohutuse mõttes,suundume sügavamele metsa.Peal puude ja okstega karmi nähvlemist ja võitlust kükitame me võretaolise aia juures.Värisen ülekere kõige vähesemast soojast mida vist olen tundnud oma elus,esimest ja viimast korda.Üritan kuulata,tüdruku nuttvalt paanilist,pisaratega läbi segi juttu,mis juhtus,ning samal ajal silmad sombivad ringi,suhteliselt vähesel määral jääs puude vahelt,mis kohati tundub nagu kõige kõledamas õudusfilmis,millest puud on haamrilt raagus.Üritan pidada vahti,läbi pimeduse,kaugusel painub,pingest ja tuulest üks puu,mis tekitab külmavärinate viisil,hirmu,kuid tüdrukut see see nutmast ei peata.Korraks kuuleme kõige õudsamat häält maailmas,mis tuleneb majast,kust 15 minutit tagasi põgenesin,justkui nais hulk,hävitaks mehi,ning see järel kiljuks oma võidust või kaotusest üle terve maailma.Esimest korda elus,tunnen vist sama mida see tüdruk minu käest piksalt küsides ,et kas mul külm on.Nüüd hakkan mäletama miks me siia metsa põgenesime.Majas oli surm,ja kõige ebanaiselikumas vormis mida näha üldse ühe normaalse poisi silm võis näha.Ütlen lõpuks tüdrukule,et aeg on tagasi minna,ma ei tunne enda keha,ning vaimud on majast vist kadunud.Sõnan veel et ära räägi ei kellegiga,väljaarvatud ,sind omandiks pidavaga ,härga täis mehega,kes minu hävitaks sekundiga.Kõnnime,ning tuleb härg,asjatan nad kahekesti jalutama,seejärel värisen tuppa,asjad pole rahunenud,Nais hävitaja on endiselt majas,ja mees provotseerija ei tee sellest välja.Kõik üritavad lahendada,kuid keegi ei suvatse kuulata ühtegi asja mida sõnan.Hetke pärast on minu suur külmas kükitatud vaev hävitatud,kuna naaseb tüdruk ja akkab ,nüüd vist juba suure tähelepanu vajaduse tõttu uuesti inimesi enda ümber korjama ja paaniselt nutma.Istun sohvale,võtan oma joogi,teen tühjaks,ja kallan uue.Enam ma ei viitsi.