Nagu kuidas see võimalik on,kui ma ärkan enda voodis üles ja ikka on see imelik tunne,ma mõtlesin et see on nüüdseks üle läinud,aga ma arvan et pole probleemi.
Ambuteerisin oma pastakat "toimetuleku loengu" ajal kui vene keelesed inimesed seal oma probleeme lahendasid ning ,kui lambist 4 tsikki hakkasid oma laste probleemidest rääkima.
Eriti amazing oli et,kui ma esimest korda sinna üldse läksin siis vaatasin nii zentsureeriva pilguga klassi üle,et missugused piffid,närfid ja muud asjadnused seal käima hakkvad,siis silma torkas 2 noort tädindust,kes nägid sellised tüüpilised piffid välja,ning täna need mõlemad on emad :D HAHA ja veel 2 lapsega, soovin neil südamest multifunktsionaalset mõtlemist.
Oh ja ma suutsin oma sotsiofoobiast veits üle saada.Kõik kes seal klassis olid pidid midagi enda kohta rääkima,ma muidugi vältisin seda väga ja üritasin viimasena end alandada.
Terve see aeg kui teised mom of the yearid rääkisid oma lastest ma mõttes harjutasin ,kõikke mida ma öelda tahan peas läbi. Iga kord kui inimene lõpetas,mu süda hakkas rämedalt peksma ning kui minu kord tuli läks mul pilt peaaegu tasku,nüüd tundsin korralikult kui perses mu suhtlemis oskus ikkagi on.
Tegin end veel lolliks ka pealekauba sest ütlesin et ma ei käi klubides ja suurem osa noored käivad,siis meie klassist ei käinud mitte keegi,ja kui küsite et paljude eri inimestega sa suhtled päeval siis ütlesin et 20,siis kõik naersid ja ütlesid et see on liiga palju.
MASENDAV,ahjaa,ära naera mu üle salaja,aga kui külla tuled siis võid.
No comments:
Post a Comment