Brain Seperator

I need to Relax,like on a buss.
Mõtlen eest ja mõtlen tagant.Vahetpidamatta mõtlen,sest see on kõigest inimlik.Leian ,et kui ma ei mõtleks siis ma poleks inimene,kuna inimese tunnuseks on MÕTLEB.Tahan ka mitte mõelda.Aga sellesse seisundisse saab end viia,kuid siiski teatud abistavate vahenditega,alkohol ja peaga oimetuks ,kuid mitte teadvusetuks kukkumine oleks vast kõige kergemad variandid.Mõlemat olen katsetanud ja võin öelda et teine variant oli paremate tulemustega.Aga noh sellel jäällegi rohkem miinuseid.Ega igaüks vast ei saagi aru mida ma oma juttuga hetkel öelda tahan.Ja ei peagi teadma.Hüppan järgmisele mõttele ja skippin igasugused tuimaks kiskuvad sõnad enda jalge alla ja ütlen hoopis NII: See kui keegi sind endale külla kutsub,elagu ta kasvõi kõige kaugemas kohast sinust endast,on justkui ,kõige armsaim asi maailmas.Mitte see suvaline,"tahaksin ,et oleksid siin",vaid see õige tundega öeldu.TULE SIIA,vot selleks ajaks,selleks päevaks ja vot siia,ja teeme seda seda seda ja veel muid ahvalevaid asju.Vot sellise kutsumise peale olen ma ka nõus oma ajusid ragistama ja bussis loksuma tundide viisi.Realiseerinud oma mõtetest olen ma kõigest tibatilluksese pitsitäie mis on tühjaks joodud ja mille põhja jäeb see väike väike tilgake,mida suhukallates,end eriti liigutada sealt ei taha.Mul pole juurde ka kallata millestki hetkel,kuigi ideid on,ootan vast pigem,kuni jälle suudan ilusti ja selle ÕIGE tundega Zakendat kirjutada,when the times right,i'll know.Ja vot selle väikese punase põhjuse pärast otsustasingi täna kirjutada oopis niisama,selle asemel et Zakenda pärast karjuda "ZAKENDA BAGAEROO",raputada pead ja mõelda mida edasi kirjtuada.Need pisikesed mõtted,mida me kõik tunneme ,peaksid meid kokku tõmbama ja näitama meile,et me oleme kõigest inimesed.Kas te vahest tunnete,et kui te räägite kellegiga mingil teemal,siis ta ütleb vahetpole ja läeb ära,selle asemel et küsida,miks miks miks on nii et räägid nii?Kas vahest tunnete et kui te lähete kööki vett või muud jooki võtma,siis olete unustanud oma joogieseme oopis kusagile enda tuppa,ja ei viitsi enda tuppa tagasi naastes end enam kööki lohistada?Kas te vahest vaatate peeglisse,kui panete endale jopet selga,et näeksite sealt peegeldusest telekast tulenevat saadet?Võib-olla tõesti.Ma joon pigem mõõtetopsikust ,mis meenutab mõnele kusehunjaad,vett,kui tassist,millest iga teine joob tavaliselt vett.Ma ei julge tüüdata su und,ega hakka sind tüütama enda sõnadega,seepärast ma ei kirjutagi sulle.
PS: Mu venna ja ta tüdruk on ikka nii nummud,passivad üksteise kaisus prääga telekat,tekk peal :) peaks pilti tegema,näe tegin ka!