Zakenda, vol 35.Miisa

Kuna siin mõned tahtsid teada mis edasi saab,ning samuti tahtsin mina,sest mul polnud aimugi mis edasi saab,ma mõtlesin et jätan jälle veidikeseks ajaks asja pooleli ja kogun mõtteid,noja täna siis nagu alati kella poole 3me aeg öösel tekkisid mõtted.Justice tegi ka oma töö,olles mulle toeks,ütleks seda,et selle osa lõpp on keerukas,loodan et saate aru.

.."hei tüdruk",Selinda pöörab pead,ta märkab et ta kõrval seisab väike tüdruk,kellel seljas närakas alt veidike laienev kleit mis ulatub ta põlvedeni,nägu must,põsed roosad ning õlgadeni ulatuvad juuksed mis on samamoodi sassis kui Selindal endal,jalas polnud tüdrukul midagi.Selinda jalad enam ei õõtsu,surub need kõvemini masse ja tõuseb püsti,silmitsedes väikest tüdrukut,tüdruk on tasa,ta tumepunased silmad sännivad liiva ning ta huuled on katki ja krimpsus.Selinda läeb tüdruku ette,kükitab ,et tüdruku silmad teda silmitseks,väikseke hoiab mõlemat kätt selja taga ,kui oleks arg,järsult mõlemad käed liiguvad ta kõhu ette,sõrmed põimuvad ja ta närtsinud huuled avanevad,"Hei tüdruk,mis su nimi on?",nõrk ja õrnake hääl kaob tühjas ranns kiirelt.Selinda tõstab oma käe,üritab pisikese käest haarata,kuid tüdruk jookseb eemale ja seismajäädes kükitab ja põimib oma käed ümber oma jalgade.Selinda tõuseb püsti ja kõnnib siis kohati taevasse suunatud pilguga tüdruku juurde,istub ta kõrvale,võtab jalast kingad ja surub varbad liiva."Mu nimi on Selinda",ta vaatab enda ette liivale ,samuti krimpsus ja väsinud tüdruk."Mis su nimi on?",küsib Selinda.Väikese tüdruku varbad nihlevead liivas,üks ta käsi põimub lahti ja langeb liivale,sõrm hakkab tegema ebakorrapäraseid ringikesi liivas ja nukrake vastab:"Mulle pandi nimeks Misa-Misa,aga sa võid mulle öelda Miisa.Tüdruku pea tõuseb põlvedelt,vaatab siis Selinda poole ,tüdruku suule kerkib ere naeratus.Selinda tunneb kuidas ta kõhus tekivad liblikad,ta võtab mõlema käega oma kõtust kinni ja vaatab oma natuke sissetõmbunud kõhtu sõnades,"Auua".Väike tüdruk paneb käe enda suu ette ja itsitab.Selinda hakkab kohe pärima,et miks pisikene nii itsitab.Väike tüdruk rahuneb ja hakkab rääkima:"Ma tulin sind päästma,see sinu kõhus olen mina,millegi pärast kui ma rõõmus olen,siis nendel inimestel kes mu kõrval on,neil tulevad liblikad kõtusse".Selinda,ei kuulanud päris korralikult,kuid paari sekundi pärast,jäeb ta seisma ning jahtmatab:"Oota,misasja?,kas sa räägid päriselt?,kes sa oled üldse,kas ma tunnen sind?,või oled sa jälle kummitus?".Järsku tekib Selindal veel kõtusse liblikaid,ning väike tüdruk naeratab ta kõrval:"Mhmh,ma tean sind,aga tunnen sind vähe,tean su nime nüüd,aga mul on üks mure ja ma otsisin sind üles,kuna ma saan päästa ainult sind".Selinda,raputab vahelduseks oma pead,ta ei mõista mitte midagi,väike tüdruk räägib nii veidralt,nagu keegi teine oleks ta sees,keegi vanem,targem,tugevam."Ma ei saa aru",sõnab Selinda ja tõmbab väikese tüdruku enda sülle.Pisike ,rõõmustab,keerab oma pea Selinda poole ja võtab ühe käega tast ümbert kinni."Kuule Selinda,mulle meeldib vesi,ma tahaksin seal peal hõljuda",Selinda ei jaganud eriti ära asja,lihtsalt noogutas ja kuulas Miisat.Tüdruk ütles ,et tal on üks saladus ja see päästab Selinda....Veidikese aja pärast kõnnib sügavast veest Selinda ranna poole kuid enne raunda jõudes langeb ta põlvili vette,terve keha külm,ta keerab end istukile ja vaatab enda selja taha,ta näeb kuidas keegi kusagil kaugemale triivib,nõrkade lainete saatel,Selinda lükkab oma morni ja pisarates näo oma kätesse ja nutab pihku...Miisa niheleb Selinda süles veidike ja siis palub et Selinda oma pead keeraks,et sosistada talle saladus.Selinda kuulatab ja sõnab.... Sekund hiljem ta silmad tarduvad,ta vaatab Miisa poole,Miisa tume punased silmad sulguvad ja ta keha muutub aina lõdvemaks,kuni Selindat kinni hoidnud käsi kukub,Selinda haarab väikesest tüdrukust ning too langeb Selinda kaissu.Selindal hakkvad pisarad voolama.Ta võtab väikese tüdruku enda sülle paremini,tõuseb ja kõnnib tiigi poole,kõnnib kuni vesi ulatub ta kõhuni.Selinda vaatab Miisat veel hapralt ning asetab ta see järel külma vette,väike keha akkab vette sulama.Selinda kõnnib ranna poole tagasi...Selinda eemaldab käed oma näe eest ja ta meenutab mida miisa talle ütles.."Ma suren kohe ära".