Zakenda, vol 36.Ärevus

Ütlesin küll mõnele,et kirjutan alles nädalalõpus,aga nüüd tunnen,et kirjutan nädalalõpus VEEL rohkem,alustades täna.Kui te seda loete,siis ma arvan,et see on kuidagi teistmoodi,vb isegi liigagi detailne ,kuid järsult nüüd tuleb mulle pähe igast pisiasju millest kirjutada.Asi kipub huvitavaks minevat mu endajaoks jälle.Üritan Fillereid rohkem mitte teha.
..hommikused ,hetkel veel peened ja mitte nii soojaks kütnud päikese ripsmed silitavad Selinda pehmeid põski.Ta tunneb kuidas miski tema keha vaikselt katab ja soojendab.Selinda avab oma silmad,talle vaatab näkku rand,silme ees on miljonid miljonid pisikesed liivaterad,ning veidike eemal puhu tuul õrnalt veemassi lainetena randa.Nüüdseks väljailmunud tuul ajab Selinda sassis juuksed tanäo ette,ning Ta peab neid kohendama.Selinda tõuseb istukile,eelnevad kogemused olid justkui halvast ja nukkrast unenäost."Miisa...",liigutavad Selinda huuled ta suust sõna.Selinda hakkab mõtlema,justkui teise käigu sisselülitanud auto,ta tõuseb jalule ,vaatab ringi ja mõtleb mis kell olla võiks.Päike paistab veel kusagil kauguses,ning ta vähesed kiired sirutavad end metsatukast läbi.Selinda võtab enda silmeette suvalise suuna,surub mõlemad käed,enda rinna ümber,et oleks veidike soojeb,ja liikuma hakkavad ta peenikesed heledavõitu jalakesed.Selinda kõnnib tagasi,mööda tuldud teed,kuid millegi veidra tunde pärast on see tee,justkui teine.Selinda seisatab ja vaatab ringi.Temast veidike kaugemal on üks mahajäätud maja,kuhu Selinda eriti sisenenda ei taha,kuid siiski kusagilt tuleb veider hääl,"autod",jõuab Selinda lõpuks järeldusele ning ta hakkab oma jalgu kiiremas korras liigutama maja poole.Majani jõudes autode hääl tugevneb.Selinda kõnnib mööda metsa viivat autoradapidi ,kuhu iganes see ka viiks.Märkamatta ,enda tühjades mõtetes ollles paneb Selinda järsku tähele ,et metsa teest on saanud asfalt ,milles raagunud pikka praod meenutavad rohkem pisikeste sipelgate uuristatud käikusid,"pole just uuem tee",mõtleb Selinda midagi geniaalset endamisi ,mis talle nalja tundub pakkuvat.Ta kõnnib edasi,kuni väikesest metsateest mis moondus üle asfaldiks saab järsku otsa ning ta ongi suurel teel.Selinda seisab tee ääres ,vaatab paremale ja vasakule,vahelduseks päikest mis end veidike juba kõrgemale tõmmanud,"mhh,kusagil pole ühtegi autot,kuigi ma kuulsin ju,mis värk on",mõtleb Selinda pahuralt nüüd juba.Selinda hakkab teeservapidi tundmatus suunas kõndima,lootes et keegi kunagi temast kasvõi mööda sõidaks,parimal juhul peataks ja peale võtaks.Selinda loeb vahetevahel oma kõnnitud samme,kuid 476 peale läheb tal lugemine sassi,kuna asju pole energiat selleks saanud.Selinda tõstab oma pead,ta on nii oma mõttetes et ta ei pane tähele kuidas üks auto ta kõrval seisma jäeb."Kuule tüdruk sa küüti tahad?",Selinda jäeb seisma ja vaatab,ta kõrval seisab kollane ,veider auto,üsna suur,mille sees on kaks vanemat meest,mõlemal nüüd juba päikese vältimiseks päikeseprillid peas,"Muidugi,miks mitte",kõlavad selinda katkiste huulte vahelt sõnad,ta ronib auto tagaistmele,suleb oma silmad ja auto hakkab liikuma."Kuule tüdruk,kas sulle sobib,me paneme sind siin maha",Selinda ärkab selle lause peale üles ning,ta vastab,et sobib küll.Selinda ei suvatsenudki süveneda kahte suvalisse tüüpi,kes talle küüti annavad,otseselt,ta ei taha kellegisse ega millegisse süveneda,mingil tundmatul põhjusel on Selindal täiesti ükskõik,kus ta on või millepärast ta on.Selinda on väga unine,napis riides nagu ikka,silmad pooleldi kinni,silma valged veidike veresooni täis,ülemaganud,ning kõht hakkab juba kõvasti sissepoole end sööma.Selinda uitab mööda tundmatuid tänavaid ringi,ta on sattunud kusagile suuremasse linna,kuid linnas pole kedagi,juvast on siis hommikupoolik,mõtleb ta endamisi ja kõmbib edasi.Tema tühi kõmpimine viivad ta jalad läbi ühe pargi,Selinda jälgib ainult oma jalgu ning krobelist teed,enda jalge all,kuhu ta astub.Järsku märkab ta ühte jalapaari endast vasakul,pingil istuvat.Selinda tõstab pead,et vaadata kesse on.Suvaline mees,üsna korralikes riietes,võimalik et väga joobes eilsest,kuid siiski tundus see mees tühisel mõttel kuidagi tõmbav.Selinda otsutab,et ta istub selle ühepäevase ajamatta habemega mehe kõrvale kes lõhnab nagu mingi magusam shokolaad.Selinda silmad on nüüd huvi tõttu avanenud suuremaks,mis sännivad müsteeriumi mehe igat detaili mis teda ümbritseb.Selindat valdab huvi,energia ning tahtmine tundmatut meest puudutada.Selinda läheneb mehele,lükkab oma pehme ja sileda,heleda põse vastu endavanuse mehe ajamattahebemes põske.Mees võpatab,tõmbab oma sassis juustega pea püsti,avab oma silmad,ning esile kerkib süsimustad ja sügavad silmad.Selinda silmad suurenevad ja ta süda hakkab põksuma ning ta küsib:"Kuule,mis su nimi on?",mees pole suutnud veel enda aju käivitada vist ning pole ära jaganud et see oli See kõhnas kehas naine kes ta äratas.Järsult jõuab kõik talle kohale ja enda kõrval olevat sihvakat naist silmitsedes vastab ta oma pehme,kiusliku tooniga:"Ei ütle".