Millest ma küll tehtud olen?
Istun siin punasest seedri puust toolil
Olen üksi,oma väsinud,igavas kehas
Mõtteid mõlgutan sinust ja ilmast
Peamiselt su silmadest ja juustest
Kuid enda pilgu suunan su sõrmedele
Meenutan kuidas nende mind hoidsid
Silmitsen enda ees olevat monitori
Hõõrun peaaegu kinni langenud silmi
Väsima hakkan vist,mõtlen endamisi
Vaatan ringi enda tühjas,jahedas toas
Sind pole siin,pole olnud siin,võiksid olla
Oma kõige lemmikumates ja mugavamtes
Riided mis soojendaks sind ainult hetkeks
Sest ma omaks need ning siis sa oleks
Oma palja ,peenikse,väikese ja valge kehaga
Nii armetu,nii haavatav ,nii abi küsiv
Saaksin siis sirtuada sulle oma käe
Katta su olekut sooja teki sisse
Saaksin olla sulle see päästja keda vajad
Saaksin olla sulle see kes teab ja näeb.
See kes näeb sind,sinu vajadusi.
Vaatan oma kaardinaid ,lilledega ja lillad
Veider,polegi kunagi märganud seda.
Sasin tihti oma juukseid,sest sind pole
Sinule kuulub see amet,sinu kohustus
Minu vajadus,sinu puudutus,ning soojus.
Olen väsimatu,ma ei uinud,isegi siiis.
Kui uinud sina,üritan mina olla ärkvel.
Kuid sinu kaisus on võimatu mitte uinuda.
Tunnen,et kaitsed,hoiad,soojendad.
Hoiad mind teiste eest,ainult endale.
Tunnen sinu kaisus end vabalt.
Lõpuks ometi,vabalt.
Sinuga.
No comments:
Post a Comment