Zakenda, vol 26.Veel Verd

:D minu puhul pole häppi endingut.

..Henrietta sorib külmikus,kuni Keltzo seab end köögilauataha
istuma.
"Kallis,siin pole eriti midagi",
sõnab Henrietta ning ta nägu
muutub kurvaks,pisar tahab tal silmast tulema hakkata,Keltzo tormab
püsti:
"MIDA,midagi süüa ei olegi?,metsa küll,Henrietta,lääme otsime uue
koha kuhu einestama minna."
Henrietta küll rõõmustab aga seejärel
sõnab:
"Aga kallike,kell on 4 öösel,ma arvan,et hetkel pole ükski
restoran lahti,või isegi pood."
Keltzo lööb rusikatega vastu lauda ja
akkab undama:
"Türa,mis kunagi midagi ei või toimida,miks kunagi midagi
ei või olla nii nagu ma taan,miks kunagi ma ei saa mida ma tahan,metsa
küll,miks ma kunagi ei saa süüa rahulikult ja seda mida ma
tahan."
Henrietta kukub pikali,ja tast hakkab veri välja voolama,Keltzo
kukub peaga vastu lauda,ning kuulid ta sees tekitavad suurt
valu.Henrietta üritab rääkida,aga ta suust voolab ainult verd,ta tõstab
oma käe Keltzo poole ning üritab end oma kallima juurde vedada,silmad
tal kuigi ei suumi ja ta isegi ei tea mis teda tabas,ainuke asi
millest ta hoolib on Keltzo,Keltzo.
"Ma tulen Keltzo,pea vastu,ma
tulen."
Henrietta ette tekib keegi,kes kummardab,sihib siis relvaga ta
pea juurde ja vajutab.Henrietta silme eest läheb mustaks,pisarad ja
veri segamini.Keltzol oli pilt juba hetkeliselt pime,ta isegi ei
jõudnud Henrietta peale mõelda,viimased mõtted mis tal peas olid olid
toidust.Tema ja Henrietta ei saanudki kunagi korralikult kusagil
restoranis süüa,kuigi see oli nende unistus,sügav ja ainuke
unistus,mille nimel olid nad valmis surema,samuti teineteise nimel,olid
nad valmis tegema kõikke,et kumbki neist poleks eales kurb.
"Oeh,kes
iganes te ka polnud,teie koht ei olnud siin surra,aga samuti poleks
tohtinud te ka siia tulla",
ohkab Selinda ,kes oli suure vaikuse peale
end keldrist välja uppitanud ja revolveriga ringi luusima hakkanud.