Zakenda, vol 25."Tere Fred"

Kui ma akkan kirjutama,siis ma ei suuda kunagi peatuda:D,nagu ka alguse puhul,kirjutasin oma 4 osa jutti,samuti ka nüüd,ennem ma ei lõpeta kuni lõpp on käes.

.."ruttu Fred,liiguta end",
karjub Rico,ning üritab oma veritsevat
keha rullida kusagile nurga taha,kuid samal ajal laeb Karl oma
relvasid,tõmbab endal suure tumeda mantli seljast,pigistab oma kätega
relvi nii kõvasti,et need kohad kust relvast kinni hoitakse on juba
suurest valus muljunud.Karlil on seljas valge pintsak ja jalas mustad
viigipüksid,ta kükitab ning viigid rebenevad ,samuti rebib ta endal jaki
seljast ,nüüd näeb ta välja nagu Rambo ,lokkis juuste ümber Punane
peapael:
"Tulge siia raisad."
Karl haarab kaelas rippunud shotgunni
ja laseb kõik asjad sodiks mida näeb,lükkab ümber toolid ,peksab puruks
seinad,lööb rusikaga seintesse augud,kuni lõpuks hüppab jälle läbi
järjekordse ukse.Ta peatub,ta silme ees lebab mees,kes on kuulidega
ehitud nagu sünnipäeva tort,ainult et küünalde asemel ,pritsib ta
keha verd .Karl kükitab,mehe juurde kes sihib teda Revolver käes,ta käsi
väriseb ning ta sõnab:
"Sa oled haige loom,mis asi sa oled,kas sa ei
tunne valu või?Kas sa oled üldse inimene?"
Läbi Karli silmade on kõik
mustvalge,isegi punane veri ei kõiguta teda,tema jaoks on see kui
vesi,mida võib raisata,ta läheneb Ricole ning haarab tal ühe käega
kaelast,pigistab,sõna lausumatta kuni kael muljub sisse ning Rico keha
akkab rappuma valudest,kuni järsult jäeb seisma,Karl laseb käe
lahti,tõuseb,BOOM,ja Karl kukub maha.Avab silmad,nägu on paistes ja ta
mõtleb mis asi see oli.Kusagilt kaugelt häguselt näeb Karl kellegi
keha,meenutab,tuttav keha,kehal on käes suur kuvalda:
"Karl,ma mõtlesin
et sa oled surnud,aga ju ma vast ei vajutanud siis piisavalt gaasi,kui
sind auto ja seina vahele muljusin."
Karl üritab end püsti upitada,aga
nägu nagu oleks pooleks,kuvalda tegi piisavalt kahjustusi.Karl
sõnab:
"Tere vend."

Henrietta eemaldab oma kontsa Tommi näost,et teine ta
ilusaid kingi täis ei ropsiks.
"Tee talle ots peale",
palub Henrietta
tagasihoidlikult Keltzo käest,
"Tee ise kallike",
ütleb Keltzo ja ulatab
Henriettale ühe oma kuldsetest revolvritest.Henrietta kummardab surub
kuldse revolvri Tommi puusakondi vastu ja vajutab.Tommi karjub ja
väänleb maas,purustatud puusa ja ilma ühe jalata,nägu ja keha verd
täis.Henrietta tõuesb ja laseb terve salve tommile selga,kui too end
rullides kõhuli keeras.
"See oli palju lõbusam kallis,kui see,kuidas sa
tapad neid",
sõnas Henrietta.Keltzo nägu muutus morniks ja ta veidike
solvus.Keltzo sammus siis läbi verise muru ja üle laipade mis olid
kui seemned istutanud sinna.Henrietta kiirendab ka oma sammu et
solvunud Keltzole järele jõuda,mõlemad sisenevad majja uksest,mis mõned
hetked tagasi veel eksisteeris.
"Karl vist võtab asja päris
tõsiselt",
sõnab Henrietta,Keltzo naeratab ja ütleb:
"Kallis lääme
vaatame kas neil midagi süüa ka on",
Henrietta rõõmustab ja mõlemad
kõnnivad köögi poole.