Zakenda, vol 28.Lõpp

See osa oli vast ainuke asi mis mind kummitas kogu aeg,kui ma pooleli jätsin Zakenda kirjutamise,Ainult see osa oli mul peas valmis,need eelmised 4 osa ,need genereerusid mul täna peas valmis.Siis kui ma ennem Zakendat kirjutasin,siis kusagil 10nenda osa juures,tuli mulle pähe seesama mõte,kuidas see jutt võiks lõppeda.Hetkel,tundub et see lõppeb nii,kuid ma ei tea,ma jätsin selle lõpu selliseks lahtiseks ja soovivaks,et kui kunagi peaks tulema mul tuju jälle kirjutada,või tekivad ideed nagu täna ja pool kuud tagasi,siis saan jätkata :)

.."Hei mees",
sõnab Selinda Karlile,ning Karl tõuseb püsti,silmad
vesised, käed verised.Selinda märkab seda rusuhunnikut põrandal,mis
kunagi meenutas Fredi,ning järjekordselt Selinda ehmatab,ja käed
muutuvad jääkülmaks,see on ju Fred,kes on põrandal,lapsepõlve
sõber.Kuid,ei lähe kaua kuni Karl haarab Selinda käest,võtab ta
pisikese keha endale sülle ning viib tummaks jäänud ja suurte silmadega
tüdruku toast välja.Igalepoole kuhu Karl vaatab,kõikjal on laibad,igal
pool on veri,isegi laes,kõik seinad põrandadad kõik terve maja on
pahupidi voolanud.Kuid veider,et ühtegi sireeni pole kuulda,politsei
peaks ju tulema.Karl viib Selinda kusagile teise tuppa,kus on
voodi.Asetab Selinda voodile,ning istub Selinda kõrvale voodisse,ning
jälgib teda.Selindal on silmad kinni vajunud ,ja ta hõljub kusagil
unes.Karl ei liiguta ei tüdrukut ega end,ta ei taha lihtsalt seda
momenti unustada ega kaotada jälle Selindat.Karli valdab rahulolu,ta
tunneb kuidas ainuüksi tüdruku lähedal olles,kõik ta sees laabub ja
kõik kurjus ja raev imendub tast välja.Karl on üle pikaaja õnnelik ning
ta suudab naeratada ,missest et keegi seda ei näe,keegi ei peagi seda
nägema,see on kui väike võit ainuüksi endale,seda võitu ei pea
tähistama,ega kellegile näitama,see võit läheb südamesse.Selinda akkab
järsku läbi une sonima:
"Ei Karl,ei palun,ära tee,palun ära ole
selline."
Karl kuulab neid sõnu ning,ta kurvastab,sest ta teab ,kui
palju halba ta on teinud,sest tegelikult,see kogus kui palju Karl
inimesi tapnud oli,oli lihtsalt liiiga suur,kümneid ja kümneid ja
kümneid.Karl nuuksatab,isegi kui see pole tema moodi,sest ta on
suur,lihasekamakas,mille käte jõud on nagu metallipressi masinal.Karl
ei taha nutma hakkata ,ta läheb Selinda kõrvale,heidab külili,näoga
Selinda näo vastu ja jälgib ja jälgib,kuni ta ise ka uinub.Mõne
ajapärast ärkab Selinda üles,ning kui ta oma silmad avab siis näeb ta
enda kõrval suuuuurt meeest,kes meenutab rohkem koletist või
looma,või kedagi kusagilt õudus filmist.Aga Selinda teab,et see on see
sama pisike Karl,keda ta kunagi natukenegi armastas,ning ainuke inimene
kes tast kunagi hooolis ja lubas talle,et hoiab teda
igavesti,kaitseb,ja hoolitseb,muud midagi Selinda ei tahtnudki,ainult
turva tunnet ja Karl on ainuke kes seda talle pakkuda suudab.Selinda
tõuseb istukile,küürutab ja mõtleb ,mida teha.Ta tõuseb ja läheb
vannituppa,sorib seal kapis ning leiab.Seejärel tuleb ta tagasi Karli
juurde.Karl on end selili keeranud ning magab vist sügavalt.Selinda
ronib ta peale ,pisike tüdruk suure koletise otsas.Selinda langetab end
Karli rinnale ,ning kaisutab teda.Karl on soe,kõik need
hävitavad lihased ja kiirelt ringlev veri ta sees ,väga soe .Kuid süda lööb
ikkagi aeglaselt,Karl on rahus,lõpuks.Selinda uinub,ning mõlemad
magavad sügavalt mõned tunnid,kuni Karl avab oma silmad ning esimene
asi mida ta tunneb,on see,et keegi on ta peal,vaatab,Selinda lamab ta
peal.Karl oma suurte kätega üritab Selindat paitada,kuid lihtsalt
võimatu,Karl kardab Selindale haiget teha,ja ühest puudutusest juba
Selinda ärkab.Ta tõuseb istukile Karli peal ning veab ka Karli
püsti,niisiis mõelmad istukil Selinda Karli peal ja Selinda akkab
rääkima:
"Tead,sa oled ainuke kelle sõna ma usun,ning sa oled ainuke
keda ma usaldan,ning sa oled ainuke keda ma kunagi armastanud
olen."
Karli kõhus käisid juba ennem liblikad ringi,kuid lisaks nendele
akkab ta süda nagu raevust peksma,aga see pole raev,see on miski
muu,see on vist "armastus".Karl naeratab ja häbeneb,ning üritab
Selindat seejärel kallistada.Selinda poeb Karli suure keha kaissu sõnades:
"Anna andeks",
tõmmates Karli kaelast süstla välja.Selindal
hakkavad pisarad voolama ning ta suudleb Karli.Karli silmad lähevad
suureks,ta ei tunne midagi,ta suur keha tahab ümber kukkuda.Selinda
pisardab veelgi rohkem ning ei lase Karli huultest lahti.Karl kukub
voodile,tuimalt.Selinda pühib oma pisaraid ja katsub siis Karli
pulssi.Kadunud.Selinda langeb kurbusest kerra ja nutab Karli riided
märjaks.
Hommikul kui Selinda ärkab,Lamab Karli surnud kehavoodil,liikumatult ikka veel
.Selinda tõuseb püsti,paneb riide ja väljub
majast,ilma et tagasi vaataks.Selinda istub autosse,käivitab auto ja
hakkab sõitma.Ta sõidab sõidab sõidab,nii kaugele kui saab,seni kuni
benziini on.Ta ei mõtle midagi,ei Karlile,ei Fredile ei Leole,ei
kellegile.Ta tahab lihtsalt põgeneda ja nüüd on tal see võimalus ka ,sest kõik kes ta minevikku kinni hoidsid on surnud,isegi
Karl,kuigi Karli ta armastas,siiski,oleks elulõpuni jäänud see
minevikku kummitama.Selinda peatab auto,benziin ka peaaegu otsas,ta
väljub autost ja hakkab tundmatus suunas kõndima,kuni ta enam kõndida
ei jaksa ja kukub naoli.Ta ei tunne valu,ta ei tunne midagi,kuna
nüüdseks on kõik läbi.Selinda uinub,ning see kas ta ärkab?See on juba
ta enda teha.
Esimese peatüki lõpp.