Zakenda, vol 31.Vanamees

Ha,ei läinud vist 10et minutitki kuni juba uue osa mõtteid tulid pähe,noh eks ma siis jätka:D

..kiiks kääks,kiiks kääks,käib vana kiik millel Selinda kiigub,"oi väikesed ümarad pilved,oi roheline muru,oi kuidas ma taaks hõljuda pilvede peal"(BOOM).Keegi tribi Selindat käest,Selinda avab silmad,Robert tõmbab teda käest"Õde ärka üles lääme koju,Sa oled nii magus tükk".Selinda avab silmad,päike paistab silma,kellegi nohisevad ja rasked hingetõmbed ta peakohal,ning keegi lohistab teda mööda maad.Selinda mõtleb,et "suva,eks vaatan kuhu ma seekord siss sattun".Lohisemine lõppeb,Selinda avab silmad ning akkab püsti tõusma,tõmbab enda käe lahti,millest teda lohistati,Selinda silme ette ilmub väike vanamees,kes käitub väga häbelikult,ega julge eriti midagi öelda.Selinda jälgib teda ja akkab siis küsima,kuid vanamehike sõnab oopis:"Sa polegi surnud",kurva häälega,nagu oleks pettunud."Tahad sisse tulla?".Selinda oli lohistatud ühe väikese kuuri moodi majakese juurde,vanemehike seisis just ukse ees ning hakkas ust avama,"Tule tuppa tüdruk,ma teen kohe kaminasse tule,siis saad sooja".Vanamees avas ukse,kõlistas võtmeid ja tegi nägusid,mis pidid siis niiöelda nalja moodi olema,aga Selinda kergitas ainult kulmu ja seejärel astus tuppa.Vanamees lonkis kamina juurde ja hakkas kaminasse tuld ehitama."Kuule kas sa tead tüdruk?sul on niii kenad silmad",Selinda keerab pead ja märkab,kuidas vanamees teda vist juba tükimat aega puupilpad käes jõllitab."Ei,tea.Aga kus ma olen?",küsib Selinda vanamehelt,kes selle küsimuse peale ainult nahistab ,keerab selja ning jamab oma tuletegemisega edasi."Kas sa mu nime tahad teada?",küsib vanamees suu naerul,millest puudu on tal mõned hambad ning keel trügib hammaste vahelt välja.Selinda kohkub veidike selle imetlusväärse vaatepildi peale ning seejärel sõnab:"No räägi".Vanamees sai tulekese käima,lükkab kamina luugi kinni,istub oma ragisevale kiiktoolile,millele ta kuidagi end upitab."Kena preili,mu nimi on Valdo ning,see on minu metsamaja,mu õige maja on küll linnas,aga linn on siit oma 200km kaugusel".Selinda ei imesta,sest viimane asi mida ta mäletab,on see et ta sõitis gaas põhjas linnast välja kuni enam ei jaksanud roolida ja see järel uitas kusagil põllul ringi,kuhu ta ka lõpuks magama jäi."Ma vaatasin,et sa oled surnud,ja saan sinuga igasuguseid mõnu trikke teha,aga näed sa hoopis elad,vaevalt et sa nüüd minuga midagi teha tahad",räägib vanamees kurval toonil."Ma ise lootsin ka et olen surnud,kuid ei,ikka olen elus ja jälle pean tundma neid mõtteid mis mu pead valdavad ma ei saa kunagi vist neist lahti,need aina tulevad ja tulevad ja tulevad,nii mälestused kui olevik,kuid nüüd on see kõik ainult üks suur mälestus,enam ma sinna tagasi ei lähe",räägib Selinda vanamehele,kes ei pane eriti tähelegi vaid pidevalt riietab Selindat oma silmadega lahti ja mõtleb ainult roppusi."Sa vist ei pane tähele",sõnab Selinda,ning küsib:"Räägi mulle,mis linnas sa elad või kus siin lähedal mõni linn on või auto või ükstaspuha midagi,tead üldse midagi?".Vanamees ärkab oma pervertsest mõttest ning kuulatab ,seejärel sõnab:"Jaja preili,ma tean küll,mul endal on ka auto,aga noh,nagu ma ütlesin siis ainuke linn on siit 200km kaugusel."Selinda ohkab ning küsib,et ega vanamehel midagi süüa pole.Vanamees ronib oma väsinud toolikeselt alla ning kutsub Selinda endaga kööki,avab külmiku moodi asjanduse,kus on veidike head ja paremat."Kas ma võin siia ööseks ka jääda",nurub Selinda vanamehelt,ja teeb seejärel omaarust armsat nägu.Vanamees kohkub ja ta peast käivad läbi pervertsed mõtted,kuid ta vastab:"Jah ,muidu selline noor preili nagu teine,võite ikka jääda,te võite isegi mu voodis magada,mul on hea suur ja pehme voodi magamistoas".Selinda kustutab naeratuse oma näolt,kuna ta sai mis tahtis,ning ta sööb edasi.Peale söömangut näitab vanamehike Selindale kus ta üüratult hea voodi pidi olema.Selinda avab magamistoa ukse,ning tal hakkab vanamehest kahju ja ütleb:"Ah,ma saan hakkama küll,ma magan kusagil diivanil või ma ei tea kus,te olete nii vana ja väsinud,magage teie enda voodis,mul noor keha talub küllalt veel".Vanamees justkui oleks korvi saanud,nende sõnade peale,ohkab ja annab Selindale teki ja padja.Mõlemad ronivad oma ööasemele ning Selinda üritab uinuda,kuid Silme ette ilmub ikka ja jälle Karli nägu,"Öööh,ei tea kas ma tegin ikka õieti",nuuksub Selinda ning vaikselt lõheneb ta süda ja tal tekib Karli vastu igatsus.