Zakenda, vol 13.Karl.....?

Kas,ma tõesti olen nii vägivaldne inimene?Mis mul viga on :/.See on tegelt ju reaalsus,mingil määral?Oeh.Kurb on kirjutada,elan vist liiga palju nende tegelaste rollidesse sisse juba.

..ähähähäääähähähäh,nutab üks poistest liivakastis,Selinda kõnnib koos oma pisikese venna ja isaga tänaval,isa sõnab:
"Näe Selinda ,mine mängi seal lliivakastis nende poistega ja võta oma venna ka kaasa,nende poiste nimed peaks olema Fred ja Karl.Vanem on Fred ja noorem sinu vanune Karl.Mul on vaja ajada äri nende vanematega ja muide Selinda sa mäletad mis teedpidi me siia tulime eks,sest ma hakkan iga päev siin käima nüüdsest,ja tore oleks kui sa oma vennaga kaasa tuled,sest siin on teil huvitavam 4jakesti koos eks."
Selinda noogutas,võttis oma pisivennal käest kinni ja mõlemad jooksid liivakasti kus just Karl hetkel nuttis,kuna Fred lõhkus tema ehitatud liivatorni ära.
"Tere,mu nimi on Selinda ja see on mu väike venna Robert",sõnas Selinda tagasihoiidlikult,kuni mõlemad poisid teda märkasid ja korraga tõusid ja vastasid,nagu mõlemil oleks süda tüdrukut nähes rinnust välja hüppand.
"TERE,ma olen FRED,KARL."
Selinda naeratas ning astus liivakasti,Robert tema järel,millejärel hakkas ta seal kohe tegutsema.Fred kohe suurest uudishimust küsib:
"Kuule tüdruk,kui vana sa oled?",Selinda vastab et 8,millepeale Karl oma häbeliku tooniga vastab,et"Ma ka",aga see jäeb Fredi lause suminasse peitu"Ma olen 11".Selinda naeratab ning kõik 4jakesti mängivad liivakastis.Ja nii igaõhtu.Ühel õhtul üritas Karl,Selindaga kuidagi juttu ajada,kuid kõik korrad ebaõnnestusid,sest alati ta suurem vend Fred,segas vahele milletõttu Karl jäi tagataustale.Karl,polnud just eriti julge ka ja ei osanud enda eest väljaseista.Kuni ühel ööl,tulid nende majja röövlid ja samal hetkel läks Karl just vetsu ,kuid röövlid märkasid teda,mille peale võtsid nad Karli kinni ja ähvardasid püssidega teda lasta,kui too piiksugi tegema peaks.Karlil hakkasid pisarad silmadest tekkima , mõne hetke pärast olid ta põsed voolavate pisaratega kaetud.Ta ei teanud mida teha,ta oli hüsteerias,kuid ei tohtinud end liigutada ja siis ta aju lõhenes,ta hakkas karjuma,haaras ühe röövli relva ,lasi talle püssiga kõrri ,paar korda röövlist mööda,kuni käed värisesid.Teine röövel ei osanud kuidagi reageeridagi sellele ja hakkas ära jooksma,Karl jooksis talle järgi,käes oli tal nuga,mille haaras ta veritseva röövli vöölt.Jooksev röövel ei näinud pimedas trepi astmeid ja rullis nendest kui heinakuhi alla,põrandale jõudes hakkas ta oigana.Sellepeale ärkasid ka Fred ja vanemad.Karl haaras trepikäsipuust, libistas end sealt alla ,maandus jalgadega röövlile näkku ja seejärel algas pingeline tagumine noaga,kõik võimalikkesse kohtadesse röövlile.Röövel ainult tõmbles iga noatorke peale.Karl ei teinud häältki,ta oli pisarates,ta isegi ei näinud korralikult kuhu lõi,kuna ta nõrgad ja väikesed käed enam nuga talitseda ei suutnud.Karl ronis röövli pealt maha,pillas noa , roomas mööda vereloiku põlvili seina äärele,tõmbas end kerra ,ja vaatas ise pisaraid valades laipa ning mõtles ainult ühele asjale mis talle pähe tuli."Selinda."