Zakenda, vol 5.Onu Bruno Ustav

..türa need hiinlased,käisid Bruno viimased mõtted peast läbi,kui ta end vaikselt tühjaks voolas ,Leo küllaltki kallil sohval vegeteerides.Bruno meenutas häid vanu aegu,kui ta alles Leoga tuttavaks sai noorest peast,ning kuidas nad kahekesti käisid naaber vanamehe Vova tagahoovis õunapuid rüüstamas jättest talle meeldiva üllatuse alati uksepiida ette.Iga hommik ootasid Bruno ja Leo aknast vaadates,kuidas Vova enda jalaga sita sisse astus,mille nad ta ukse ette asetasid.Neil oli alati lõbus,kas siis kellegi tagahoovi rüüstates või siis endast nooremaid poisikesi ja tüdrukuid nende vahetunni rahast röövides.Mis iganes nad ka ei teinud,neil oli alati lõbus,kuni ühel päeval ütles Leo Brunole:

"Kuule,ma pean ära kolima,mu isa peab linna äri ajama minema,ta ütles et see koht on siin ärist tühjaks tehtud,kuigi ma eriti sellest aru ei saanud,me lähme juba homme,täna võime veel koos midagi teha,kui viitsid."

Bruno ei osanud eriti midagi sellepeale kostagi vaid tegi näo ,et sai jälle aru,kuigi ta oli alati arvanud et Leo on ta parim sõber,ega jäta teda kunagi hätta.Erinevalt tavalistest tegevustest otsustas Leo sel viimasel päeval minna Brunoga randa,songerdada liiva sees ja vaadata helkivaid kalakesi vees kui nad jalgupidi järves kõndisid.Kalad põgeneseid ,kui hiired nende eest ära,kui nad vett jalaga ringi surasid.Erinevalt Leost,oli Bruno terve päev ästi rõõmus ning nautis igat momenti,mida ta sai veeta sel viimasel päeval koos Leoga.Nende pered olid ammustest aegadest juba head sõbrad,ning samuti mängisid Leo ja Bruno väikesest peale koos liivakastis.Bruno pere polnud just eriti jõuakas,kuid nad said hakkama,sellegi poolest olid Leo vanemad helged nende vastu ja aitasid hädas.Leo ei teinud sellest eriti väljagi et Brunol polnud nii kõvasid mänguasju või riideid nagu tal,kumbki neist ei hoolinud tol hetkel materjaalsest rikkusest,vaid lihtsalt see kõige lihtsam parim sõprus ühendas neid niigi.Viimased tunnikesed olid juba möödunud sellest viimasest päevast,mil Leo pidi lahkuma oma vanematega Bruno lähedusest.Bruno ja Leo ronisid oma lemmiku puu otsa ning Leo akkas meenutama igast asju mida nad koos olid teinud,"Mäletad kui ..." ja mõlemad aina naersid ja naersid,kuni kõlas hüüe:

"Leo,tule nüüd tuppa,me peame sättima juba."

Bruno ütles Leole:

"Kui sul kunagi on häda,ning sa ei oska kellegi teise poole pöörduda siis otsi mind üles,ma tulen ja aitan su igast jamast välja,ning mõistan sind paremini kui keegi teine."

Ning Leo libistas end puu otsast alla ja jooksis tuppa.Bruno mõtiskles veidike veel puu otsas,kiigutades oma jalgu ning vantsis ka koju.Peaagu 20 aastat oli möödunud,kuni ühelpäeval tuli Brunole kõne:

"Kuule Bruno,mina Leo siin (BÄNG BÄNG),mul su abi hädasti vaja,kuradi vaenelased said mu pakitusest teada ja nüüd tüübid laamendavad mu maja ees,tule ruttu,ja võta mõned relvad ka kaasa,mul saavad kohe padrunid otsa!"

Bruno võttis kõik oma raha,kirjutas Leo aadressi üles,pani oma ülikonna selga,läks kauples endale relvad ning sõitis Leole appi.